Kui paljud sportimise eest raha saavad Eesti atleedid võivad öelda, et nad harjutavad kaheksa tundi päevas? Sporditegemisele ise peale maksev vibulaskja Anneli Preimann võib. Eesmärgiks ei vähem ega rohkem, kui tõus maailma parimaks. "Kella ühe ja nelja vahel on mul vaba aeg," ütles Preimann, kui jutuajamist kokku leppisime. Kui uurisin, mis kell hommikune trenn algab ja õhtune lõpeb, sain vastuseks vastavalt kell 10 ja 21. Ehk kokku siis kolm pluss viis tundi harjutamist. Ja tegemist polnud sugugi erandliku, vaid tavalise päevaga. "Päevas harjutan kuus kuni kaheksa tundi," lausub neiu tagasihoidlikult. Võttis spordi huvides akadeemilise puhkuse

RUTIIN: Anneli Preimann laseb korraga kuus noolt märklauda, siis sammub nendele järele, toob kümnete meetrite kaugusele tagasi ja ring kordub üha uuesti. Tundide kaupa. (TAIRO LUTTER)

Peale selle läheb Preimann hommikuti kell kaheksa veel viiekilomeetrisele jooksuringile. Nõnda võib öelda, et ta sõna otseses mõttes elab Järvakandi staadionil. Aga miks ka mitte, sest vibuväljakut ümbritseb roheline metsatukk ja ka staadionil kasvab ilusaid puid – siin hing lausa puhkab.

Kaks aastat tagasi asus Preimann Tallinna Ülikooli bioloogiat õppima, aga mullu sügisel võttis akadeemilise puhkuse. "Kaht asja korraga ei jõua hästi teha," põhjendab ta. "Praegu on käsil olümpiaeelne aasta. Kui ma ei tahaks olümpiale jõuda, siis käiksin koolis."

Vibulaskjate üks tähtsamaid olümpiamängude valikvõistlusi seisab juba ukse ees, juuli alguses peetakse Torinos maailmameistrivõistlused. Sealt pääseb Londonisse kaheksa kolmeliikmelist naiskonda ning individuaalselt veel kaheksa ülejäänud riikide sportlast. Preimann usub, et temal, Reena Pärnatil ja Siret Luigel on suure õnnestumise korral võimalik võita ka võistkondlik olümpiapilet.

Ning Preimann ei räägi sugugi ainult suurvõistlusele jõudmisest: "Minu eesmärk on olümpiavõit! Kui see ei õnnestu nüüd Londonis, tuleb võitu püüda järgmisel olümpial."

Maikuus näitas Preimann, et auahnetel plaanidel on tõsi taga, püstitades harjutuses FITA-1 1318 silmaga Eesti rekordi. Nõnda langes riigi üks vanematest tipptulemustest, mis seni oli 1314 silmaga 1987. aastast Kersti Veeri nimel.

"Rekord näitab arengut, oligi aeg see üle lasta," lausub treener Raul Kivilo rahulolevalt. "Kui Kersti oma tulemuse lasi, kuulus see maailma tippklassi. Nüüd on absoluutne tipptulemus 1405 silma, maailmaklass algab 1350st (maksimaal-ne summa on 1440 – V.A.). Anneli on viimasel ajal jõudnud MK- ja EK-etappidel stabiilselt maailma 30 parema sekka. Siit annab edasi minna."

Preimann nendib, et rekordi toonud võistlus ei sujunud sugugi ideaalselt. "Oleks võinud rohkemgi lasta, aga apsakaid tuli sisse. Varu jäi paarkümmend silma," ütleb ta.

Vibulaskmises pole aga tähtsaim mitte harjutus FITA-1 (laskmine neljalt erinevalt distantsilt, igalt 36 lasku), vaid sellele järgnevad duell-laskmised, mis panevadki play-off-süsteemis järjestuse paika. Igas duelliseerias lasevad mõlemad sportlased kolm noolt, edasipääsuks on vaja võita kolm seeriat.

Preimann kinnitab, et ta tunneb end duellides paremini kui eelvõistlusel. "Seda näitab asjaolu, et enamasti parandan eelvõistlusel saadud kohta. Mulle duellid sobivad. Tegelen endaga, paarilist ei jälgi. Pead endas kindel olema. Kui lähed närvi, hakkad tegema vigu ja kaotad."

Head tulemused lisasid harjutamisindu

Preimann alustas vibulaskmisega üheksa aastat tagasi, 12aastasena. Suure tõuke edasiseks andis viie aasta tagune Euroopa GP, kus Eesti juunioride võistkonna koosseisus tuli 4. koht, ja juunioride MM, mis tõi individuaalselt 7. koha.

"Sealtmaalt käib professionaalne töö. Eelmise suve lõpus langesin auku. Aga tulin välja, treener aitas hästi," naeratab Preimann. Ta kinnitab, et naudib staadionil elamist ja muu ei huvita. "Kunagi tundsin, et tahaks rohkem väljas käia ja muudki teha, aga praegu mitte. Keskendun ainult spordile."

Ville Arike