16aastane Reena Pärnat tegi talvel omapärase kübaratriki, tulles nii Eesti, Läti kui ka Leedu täiskasvanute sisemeistriks. Kas Robin Hood on taas sündinud ja naisekehasse pugenud?

Treener Raul Kivilo sõnul on sportvibu klassis võistlev piiga lootustandev, kuid Šveitsi rahvajutust pärineva kangelase Wilhelm Telli trikki – vibukütt lasi noole läbi poja pealelaele asetatud õunast – juhendaja enda nahal katsetada veel ei lubaks.

"Praegu mitte. Reena laseb küll täpselt, aga ei oska veel hästi sihikut korrigeerida," muigab Järvakandis vibusporti edendav Kivilo, kes ise osales nii Barcelona kui ka Atlanta olümpial. "Mõni aasta veel, siis pole probleemi!"

Aga Pärnat ise? Kas neiu julgeks sellist tempu proovida näiteks 18 meetrilt, mis on distantsiks sisevõistlustel? "Arvan, et saaksin pihta küll, aga ei julgeks," tunnistab viimasel aastal jõudsalt arenenud vibukütt, et inimese suunas lastes võiks käsi värisema hakata. Hüva, jätame sellised õõvastavad trikid muistenditesse.

Tädi medalid tõid vibusporti

Vibusporti armus Pärnust pärit Pärnat kaheksa aastat tagasi. "Mu tädi (Katrin Froš – M. R.) võitis kord ühel päeval viis medalit, me vaatasime vennaga: vau, nii palju medaleid! Tahaks ka!" meenutab Pärnat, kes poleks osanud uneski näha, et kerkib nõnda ruttu naiste seas poodiumi kõrgeimale astmele. "Leedu võistlusel ei osanud veel midagi oodata, järsku avastasin end finaalist. Lätis kah. Eesti meistrivõistlustel juba lootsin: ehk tuleb jälle esikoht…"

Klubivahetus šokeeris alguses

Milline kolmest medalist kõige ilusam on? "Eesti oma meeldib kõige rohkem, kõige suurem ja kirjum," leiab Pärnat, kes kuni eelmise sügiseni harjutas Pärnus Leili Kuke käe all. Siis leidis Reena koos isa Arne Pärnatiga, et tahavad vibusporti tõsisemalt võtta. Mindi Kivilo jutule ning aasta lõpus saigi klubivahetus teoks. Nüüd käib ta kaks korda nädalas Pärnust Järvakandis Ilvese klubis harjutamas, seal lihvib ta oskusi ka koolivaheaegadel. Samuti on märklaud püsti Pärnu lähedal maakodus, kus tulevikutegija saab iseseisvalt harjutada.

"Pärnus treenisime hoopis teisiti," võrdleb Pärnat. "Läksime platsile ja hakkasime laskma. Siin tehakse palju rohkem üldfüüsilisi harjutusi – jooksmist ja kätekõverdusi. Talvel käisime suusatamas."

Just neid harjutusi nimetab nääpsuke Pärnat kõige ebameeldivamaks, aga mis teha – tippu teisiti ei pääse. Kasvanud on ka laskekoormus: nüüd saadab ta päevas märgi poole teele 200-300 noolt.

"Kui Reena meile tuli, oli ta üsna šokeeritud, et tehakse nii palju trenni ja kõigil on veel rõõmsad näod peas," muheleb Kivilo, kes lootiski, et Pärnat suudab sisevõistlusel vanematele naistele kannale astuda. "Seal on ässasid torkida lihtsam – lühike distants, pole tuult, kõik lasevad hästi."

Kas Eesti meistri-võistlused või EM?

Üks tänavune eesmärk jäi kõige napimalt täitmata – Pärnat jäi katsevõistlustel esimesena ilma kohast noorte olümpial. Võimalus ebaõnnestumine korvata avaneb juba järgmisel nädalal, kui Saksamaal peetakse kadettide ja noorte EM, aga…

"Eesti Vibuliit otsustas sel aastal koondist noorte EMile mitte välja viia. Sel ajal peetakse Eesti noorte meistrivõistlusi," tõdeb Kivilo. "Mina pean EMi hooaja tähtsaimaks võistluseks ja noored on selleks valmistunud. Otsustasime, et meie klubi viib oma paremad siiski EMile. Saime selleks ka liidult loa. Nõnda jääb Eesti meistrikuld Reenal sel aastal saamata, kuid leian siiski, et õigem on kätt proovida suurvõistlustel."

Hiljuti viis EMil medalit jahtiv Pärnat kadettide vanuseklassi FITA-1 harjutuse Eesti rekordi 1286 silmani, nüüd sihib piiga ilusat ümmargust tulemust – 1300.

Mis sai sombreerodes piigadest?

Nelja aasta eest naasid Eesti vibutüdrukud Mehhiko MMilt ilusate sombreerode ja kaunite tulemustega: Liis Varik oli kadettide hulgas viies, Anneli Preimann ja Bessi Kasak juunioride seas 7. ja 13. Samal aastal üllatas Kasak veel ka täiskasvanute EMi 9. kohaga. Mis neist saanud on?

Tallinna kehakultuuri õppima läinud Kasak pole viimased kaks aastat tipptasemel spordiga tegelenud. Ka ema Aune Variku käe all harjutava Liis Variku tulemused kipuvad edenemise asemel tegema pigem vähikäiku.

Kõige paremini on läinud Preimannil, kes liigub Londoni olümpia kursil – mullu tuli ta täiskasvanute MMil 27. kohale, olümpiakoha lunastamiseks tuleb 2011. aasta MMil mahtuda 35 sekka. Kivilo tunnistas, et ala seisukohast oleks olümpiale pääsemine eluliselt vajalik, kolmel viimasel korral pole see õnnestunud. "Eks EOK ka vaatab, et kaua me neid toetame," mõtiskles Kivilo, kelle sõnul aitaks vibulaskmise pildile tagasi üks ere tulemus. "Ootaks midagi teravat. Medalit on vaja! Aga ega see lihtne ole, pole meil ju medalivõitjaid ees, kelle kogemustest õppida. FITA platsiharjutuses pärinevad viimased medalid 70ndatest."

Mati Hiis