Värske Euroopa meister piirangutega vabastiili olümpiavibude klassis Siret Luik (21) räägib vibuspordi kõige põnevamaks spordialaks, mõlgutab mõtteid Londoni olümpiast, treenib päris pisikesi vibusportlasi ja ajab Järvakandi vibuklubi Ilves asja.

"Kui vähegi saaks, ma elaksin siin platsi peal," tunnistab Ilvese kasvandik Siret rõõmsalt, kui vibuklubi väljakul vibulaskmise tehnikaga lähemalt tutvust teeme. Tegelikkuses veedab Siret enamiku oma ajast platsil niikuinii ja tulemused on ette näidata: medaleid on nii Eesti kui ka Baltimaade võistlustelt ning nüüd ka Euroopa meistri tiitel maastikulaskmiselt, mis pole isegi tema peamine ala. Peamine ala on hoopis platsilaskmine 2x70 m + olümpiaring, kus kaks korda lastakse 70 meetri pealt ning hiljem pannakse võistluspaaridena kokku esimese harjutuse järjestuse tipp ja tagumine ots. Kes kõik oma vastased võidab, ongi võitja. See on ka ainuke vibulaskurite ala olümpial, aga Pekingi mängud Sireti esimeseks olümpiaks veel ei saa. Sellest, millised arusaamatused vibuspordi alaliidus segasid ettevalmistust Pekingi olümpiale pääsuks, Siret rääkida ei taha. Küll aga nõustub ta erksalt, et ega ta sealt veel medalit püüdma olekski läinud. "Ma oleksin Pekingit võtnud kui lisakogemust, et Londonis paremini lasta," on Siretil 2012. aasta mängud igal juhul sihikule võetud.

Olümpiakuld vaid üks osa eesmärgist
Küsimusele, mis on Sireti eesmärk, ei tule vastuseks, et olümpiakuld. Tema tahab saada hoopis heaks vibulaskuriks. "Muidugi võib tunduda, et olengi ju juba hea laskur, aga tahan saada nii heaks, et võin vaadata peeglisse ja öelda, et olen nüüd ka enda arvates hea, et teen vibu ja nooltega täpselt seda, mida mina tahan, ja mitte vastupidi," selgitab Siret. Loomulikult ei teeks ka olümpiakuld sellise eesmärgi saavutamise teel halba. Nii nagu on komplekssed noore vibulaskuri eesmärgid, niisama kompleksne on vibulaskmine kui sport ise. "Raul Kivilo n-ö moosiski mu trenni tulema sellega, et ütles, tule proovi, vibulaskmine on vaid 1/3 musklijõudu ja 2/3 hoopis vaimujõudu," meenutab nii kergejõustikutrennis, kodutütarde organisatsioonis kui ka laulukooris käinud Siret. Vaimujõud tähendab eelkõige seda, et närvid võistlustel vastu peaks. Et sportlased end vastavalt vajadusele maha rahustama või ergutama ei hakkaks, on ka vibulaskjatel lehekülgede kaupa keelatud aineid (ei mingeid rahusteid ega alkoholi!). Samamoodi närvidega seotud on laskjate kutsehaigus - nn kollase haigus -, mille puhul näeb sportlane vibu tõstes märklaual kollast ringi ning selle tulemusel laseb kohe noolest lahti. Sireti sõnul on selle haiguse olemust keeruline selgitada, aga tegemist on kindlasti psühholoogilise tõrkega. On võimalik, et see tekib väga suurest soovist märklaua keskel asuvat kollast ringi tabada, nii et kui laskur kollast ringi silmab, laseb käsi iseenesest vibunöörist lahti. "Sellest saab üle ainult trenniga, ei ole nii, et tulen kahe nädala pärast tagasi ja siis on korras," tõstab Siret esile töökuse, mida vajab iga korralik sportlane.

Erand kinnitab reeglit, et sportlased ei ole lollid
Vibulaskur kinnitab, et selle konkreetse spordiga võib tegelda nii 7- kui ka 77aastane. Takistuseks ei ole sugu, kaal, pikkus ega isegi prillide kandmine. Neid kannab muuseas ka Siret. Mõni asi on aga ikkagi vajalik: "Mis peab olema, on keskendumisvõime, tahtmine vigadest õppida ja areneda." On ka nii mõndagi, mida vibusport harrastajale tagasi annab. "Sport arendab inimeses tohutult tahtejõudu, sihikindlust, töökust – see on mu kindlasti palju tugevamaks inimeseks teinud," arvab Siret, kes lisaks iseloomustab end sõnadega "abivalmis, kohusetundlik, aktiivne, jutukas ja uudishimulik". Sportlased ei saa Sireti meelest olla lollid kas või eespool mainitud omaduste tõttu. "Minu arvates kinnitavad erandid reeglit, aga mitte nii, et sportlased on lollid ja siis mõned targad on need erandid, vaid ikkagi vastupidi," ütleb vibulaskur. Ta selgitab, et kui on olemas tahtejõud ja sihikindlus, siis tõenäoliselt kasutab sportlane seda ka mujal, mitte ainult spordis. Päris loll tänapäeval ikka tippu ei jõua. Londoni olümpiani jäänud aja jooksul tahab Siret ära lõpetada Tallinna ülikooli referent-toimetaja eriala, hiljem, elu jooksul on aega õppida lisaks kehakultuuri, sest treeneriamet on sellega otseselt seotud.

Teine asi, mis väga meeldib
"Hakkasin kevadel oma treeninggruppi juhendama ja siis ma tundsin, et vaat see on teine asi, mida mina tahan teha," räägib treeneri II kvalifikatsiooniga Siret. Palumise peale saame ka meie oma loengu, mis hõlmab seda, et vibutrennis ei ropendata ja ollakse sõbralik. Reeglite rikkumisele järgneb karistus ja treeneri sõna kuulamine on ülioluline, sest ka sportvibust lastud nool võib õigesse või antud kontekstis valesse kohta sattudes olla surmav. "Sellist olukorda ei tohi juhtuda, et lapsed kukuvad jutustama ning üks astub teise noole ette," ütleb Siret konkreetselt. Sellepärast ongi olemas reegel, et noole võib vibule panna alles laskmisjoonel ning kui keegi laseb, siis trennikaaslased üle joone astuda ei tohi. Seetõttu lasevadki esimesse trenni tulnud algajad vaid ühe või paar noolt ja sedagi pärast pikki õpetussõnu. Sireti teada ei ole mingeid õnnetusi juhtunud, aga kindel fakt on see, et ka kergest vibust lastud nool võib tappa lamba. Kui meie vibusid proovime, saab selgeks, et kuigi vibusportlane peab laskmisel kasutama palju mõistust, ei tule kahjuks ka ülihea füüsiline vorm. Selleks käib Siret jooksmas, suusatamas, jõusaalis ja ujumas – lisaks laskmisele. Vibunööre ilma vaevata pingutav Siret kinnitab aga rõõmsalt, et Robin Hoodi moodi ühe noole teise sisse laskmine on reaalsuses täiesti võimalik (tabatud nool läheb tagant laiali nagu roos) ja ütleb, et laseb ilusama pildi mõttes nooled korra uuesti – märklaua keskpunkti.

***

Vibulaskurite võllanali
Saavad kolm vibulaskjat kokku ning panevad neljanda mehe pähe õuna. Esimene mees laseb noole täpselt õuna keskele ja ütleb: "I'm Wilhelm Tell!" Teine laseb noole esimese laskja noole keskele ja teatab uhkelt: "I'm Robin Hood!" Viimane vibulaskur tabab aga õnnetul kombel õunaga seisva mehe otsaesist ning nendib: "I'm sorry!"

Siret on Robin Hood, kes hoiab sorry'd vibutrennist eemal.

***

Teised Siretist

Treener Raul Kivilo: Siret on väga töökas. Mõned aastad tagasi läks liiga süviti, aga nüüd on ta spordi tegemise mõistest paremini aru saanud ja tulemused on ka kohe paranenud. Siret on paari aastaga kõvasti arenenud ja täitsa kahju on, et ta olümpiakohta ei saanud, tema oli selle kindlasti ära teeninud. Ta on kindel olümpiamedali lootus. Vibusport vajab palju ajusid ja Sireti ajupotentsiaal on suur. Ta suudab analüüsida ja see annab arengule kõvasti kaasa. Klubi koha pealt on ta väga aktiivne, organiseerija. Siret teeb kõik, mis ette võtab, väga hästi ära, seetõttu on tore, et ta just vibuspordi juures on.

Õde Piret Luik: Siret on väga töökas. Ta tahab alati, et kõik oleks täiuslik, ja ta enamiku asju teeb ka täiuslikult. Olen teda mõnikord aidanud õpilaste treenimisel ja tean, et ta nõuab oma õpilastelt palju. Siret on väga hea õde. Ta on hoolitsev ja abivalmis. Ta on aidanud mind koolis, treeningutel ja kodus teeb ta mulle süüa. Väga hea, mulle meeldib!

Sireti õpilane Saara Kuum (9): Minu meelest on Siret väga hea treener, ta oskab väga hästi õpetada, teab alati, mis on hea. Kõige rohkem meeldib mulle trennis uusi asju juurde õppida ja Siret õpetab palju.

Heli Talinurm