Toomas Kivilo = vibusport = Järvakandi (Nädaline)
Eesti meistrivõistlustel
vibulaskmises noppis möödunud aastal medaleid teada-tuntud Järvakandi mees
Toomas Kivilo. Veteranide klassis võitis ta kuldmedali, meeste grupis oli
ta 1106 silmaga viiendal kohal ning lisaks võitis veel ka meeskondliku
pronksmedali.
See on tänavu 64aastaseks saava mehe kohta
suurepärane saavutus, kui silmas pidada seda, et nägemine pole Toomas
Kivilol ammu enam selline, millega näeks märklehe sõõre.
“Lasen tunnetusega. Nii kaua on sinna
suunda sihitud ja kätt seatud, et see on veres. Tunnetan, kus märklehe
keskkoht on,” räägib Kivilo. Silmaarst on püüdnud meest aidata, kuid
kahjuks tulutult. Kehv nägemine pole meest heidutanud ning ikka ja uuesti
on ta vibu kätte võtnud.
Toomas Kivilo ütleb, et kuni keegi pole
tema käest küsima tulnud, miks sa, vanamees, siin teistel jalus oled, ning
kuni meeskond vajab meest, kes ka pimesi suudab märklehele pihta lasta,
lööb ta ikka punti.
Talle meenub, kuidas paar-kolm aastat
tagasi Türil Eesti meistrivõistlustel üks Viljandi noormees rääkis Toomase
seljataga, et mis mõtet on sellel mehel siin võistelda. Kui aga pärast
selgus, et “see mees” oli noorest sportlasest mõnegi punktiga ees, sai
noor kelkija ehk asjast aru.
Toomas Kivilo sõnul ei treeni ta juba ammu
ja pärast möödunud aastal läbielatud rasket operatsiooni pole vibu enam
kätte võtnud.
“Varem noori treeningutel juhendades
hakkasid teinekord küüned sügelema. Tõin oma tolmunud kasti kodust ja
lasin ka. Kutsusin ja ärgitasin noori endaga võistlema. Ega neid palju
olnudki, kes mulle kaela tegid,” muheleb ta.
9. novembril 1941 Narvas sündinud Toomas
Kivilo oli kuuelapselise pere neljas laps. Lapsepõlv mööduski Narvas.
Hiljem on pere elanud mitmes Eesti paigas.
“Olen lõpetanud Võru tööstustehnikumis
metallide lõiketöötlemise tehnoloogia eriala ja selle ametiga teenin leiba
ka praegu,” räägib Toomas Kivilo.
“Esimene töökoht oli Tartus
autoremonditehases nr 3. Oli aasta 1960. Anti abitöölise koht, millega ma
polnud rahul – milleks siis koolis olin käinud?! Kulutasingi linnakomitee
uksi ja sain treiali õpilaseks,” meenutab Toomas Kivilo.
“Abikaasa ja pisitütar Eve elasid sel ajal
Hellenurmes. Terve nädala olin Tartus tööl, kodus käisin
nädalavahetustel.”
Tartust sai Toomas Kivilo ka
vibuspordipisiku.
“Minu vahetusmeheks oli Taido Meumers, kes
Eestis esimese mehena N Liidu tasandil tippu jõudis. Ta kutsus mind Tartus
olles õhtuid sisustama. Käisingi temaga koos vibu laskmas ja nii see
algas. Taido oli vahetu õpetaja ja tema juttu mitte kuulata polnud
võimalik,” räägib Kivilo.
Võib-olla oleks elus läinud teisiti, kui
õnnetus keskkooli lõpueksamil keemias poleks röövinud Toomas Kivilolt
kuuks ajaks silmanägemist.
“Mul keelati igasugune lugemine ja
õppimine ära. Doktor Schotter ravis mind aga nii hästi, et praegu näen
isegi veel vibu lasta,” lausub Toomas Kivilo. Sellest ajast on aga nii
palju aega möödas, et ta ei suuda meenutada, kas ja missugused plaanid tal
keskkooli lõpetades eluks tehtud olid.
Pärast sõjaväge kolis Kivilo pere
Järvakanti ja Toomas läks tööle Järvakandi Tehastesse. Tasapisi levitas ta
vibuspordipisikut töökaaslaste seas.
“Ehitasime puitvillast ühe vägeva umbes
nelja ruutmeetri suuruse mati. Keegi alguses eriti pihta ei saanud ja
sellepärast oli vaja suurt matti, et mitte nooli lõhkuda. Kamba peale oli
meil üks vibu, nooled olid puust ja need treisime ise. Vibuvarustust
polnud tol ajal Eestis saada, see tuli lasta välismaalt tuua,” jutustab
Toomas Kivilo.
Ta meenutab esimest võistlussõitu
Pärnusse, kus nad käisid Ants Tohvertiga: “Läksime minu mootorrattaga,
Tohvert istus taga. Vibu oli suur ja tol ajal neid veel koost lahti võtta
ei saanud. Sättisime seda üht- ja teistpidi, et see liiklust ei takistaks.
Kohapeal olime Eesti vibuspordi avalikkuse ees Antsuga parajad
vaatamisväärsused oma vibu ja puust nooltega. Selgus, et teised lasid juba
metallnooltega,” räägib Kivilo oma esimesest võistlusreisist.
Tänavu võib Toomas Kivilo tähistada
vibuspordiga tegelemise 45. aastapäeva. Järvakandis on tema tegevusest
innustust saanud paljud, kogu Toomase pere on selle haiguse küüsis. Poeg
Raul Kivilo käes on 1302 silmaga harjutuses FITA Eesti rekord, tütre käes
on Eesti kõigi aegade teine tulemus 1289 silmaga. Mõlemad on
tegevsportlased. Esimesena lõpetas vibuga Toomase abikaasa.
“Kogu pere oli vibulaskmisega nii
hõivatud, et keegi pidi lõpuks ikkagi hakkama perele süüa tegema ja kodu
korras hoidma,” ütleb Toomas Kivilo.
Praegu on Toomasel Järvakandis 30 õpilase
ümber, kelle treenimise on oma õlule võtnud poeg Raul. “Kui enne mina
õpetasin ja teised aitasid, siis nüüd õpetab Raul ja mina käin aitamas,”
ütleb Toomas.
Toomas Kivilo võib oma õpilaste üle ainult
uhkust tunda. Kersti Veer ja Raul Kivilo on Eestis ainsad, kes lasknud üle
1300 silma, Siret Luik on nimetatud 2008. aasta Pekingi olümpiamängude
kandidaadiks.
Toomas Kivilo käe all on õpetust ja
juhendust saanud paljud vibuspordihuvilised, neist paarisajast on sirgunud
arvestatavad sportlased.
“Treeneri ametis pole ma kunagi olnud,
olen noorte juhendaja,” ütleb Toomas ise.
1968. aastal asus ta noori juhendama ja on
seda tööd teinud oma vabast ajast, palgata, hoolimata oma tervisest. Seda
tööd oskavad hinnata Toomas Kivilo õpilased, kes praegu tema juhendamisel
suurde sporti jõuavad, ja ka need, kes on vibulaskmise lõpetanud.
Piret Väljaots
|