Vibulaskur Raul Kivilo sihib elu teist olümpiat. Barcelonas sai ta debütandina 52. koha, mis spetsialistide poolt läbikõrbemiseks tunnistati. Rahvusvahelise Olümpiakomitee Atlanta OM-i normi on Kivilo täitnud. Eesti Olümpiakomitee aga on seadnud talle oma normatiivi, mis on vaid kaks silma nõrgem kui Eesti rekord.

Segadused normiga

Järvakandis elav ja harjutav Raul Kivilo seadis oma eelmise hooaja põhieesmärgiks OM-i normi täitmise. MM-il Indoneesias Jakartas tuligi Raul ülesandega toime. Raul kaotas olümpiaringi esimeses voorus, kuid korralik tulemus FITA ringis tagas kokkuvõttes 35. koha. OM-ile pääses MM-i 46 paremat.
Kuid EOK kehtestas Raulile omapoolse normi: 1300 silma FITA ringis. Rauli nimel olev Eesti rekord on vaid kaks silma tugevam. Norm peab olema täidetud 30. aprilliks. Enne tähtaega on vaid üks võistlus, kus võimalik normi täita. "See on eelolümpia Atlantas," toob Raul asjasse selgust. Kõik kokku tähendab seda, et Raul peab minema lumehangest Atlanta niiskusse kuumuselõõska ja laskma välja tulemuse, mis pea võrdne tema senise parima resultaadiga.
Isa Toomas Kivilole teeb muret seegi, kas poeg suudab end tippvormi viia kaks korda aastas - üks kord normitäitmiseks ja teine kord OM-iks. "Tulemuse peab Raul laskma ikkagi Atlantas ja selle nimel on tehtud treeningplaanidki," laiutab Toomas Kivilo käsi.

Treenib "lumehanges"

Rauli talvine ettevalmistus koosnes peaasjalikult suusatamisest, mis arendab õlavöötmelihaseid - nende sitkus on vibulaskurile eriti oluline. "Võistluste ajal peavad need lihased olema viis-kuus tundi töös," märgib Toomas Kivilo.
Laskmistreeningud võttis Raul käsile detsembri teisel poolel. "Kuid laskmiseks on võimalusi vähe," kinnitab Raul, kelle arvates peaks laskmistreeninguid olema poole rohkem kui tema seni teinud.
Raul harjutab Järvakandis vanas laohoones, kus on nii külm, et treeningud hakkavad tervisele. Raul näitab käsi, millelt näha külma käes treenimine.
Harjutada võib ka Järvakandi vibulaskmisklubi ruumides, kuid seal saab lasta maksimaalselt 18 meetri pealt, võistlusel kolitakse 70 meetri peale. "Nagu pandaks sprinter järsku maratoni jooksma," iseloomustab isa.

Karikakramäng enne Barcelona OM-i

Raul debüteeris OM-il 1992. aastal Barcelonas. Seal saavutatud 52. koht tunnistati igat sorti spetsialistide poolt läbipõrumiseks. "Valmistusin OM-iks väga tõsiselt," meenutab Raul. "Olin kindel sõitja, esindusriietuski anti kätte. Järsku tuli teade, et ei sõidagi. Viskasin vibu nurka, sõitsin Saaremaale, puhkasin ja jõin õlut. Mida muud ikka teha oli? Kui tagasi tulin, helistati mulle ja öeldi, et kahe päeva pärast sõidan olümpiale. Barcelonas sain neli-viis päeva trenni teha. Tundsin, kuidas vorm iga päevaga langeb."
1993. aasta oli rohkem puhkuse aasta. Raul mõtles sellegi üle, kas edasi teha. Jätkamise kasuks sundis otsustama tahe näidata, milleks ta võimeline.
1994. ja 1995. aasta möödusid tõsiste treeningute tähe all ja rahamuredega maadeldes. "Nokitsesin oma mätta otsas," muigab Raul.

Vorm läheb ülesmäge

Eeloleval hooajal plaanib Raul esimest korda vormi kontrollida "Kalevi päevade" raames korraldataval võistlusel. Sealt jääb veel paar nädalat eelolümpiani Atlantas.
Raulil on kasutada EOK toetus 30000 krooni. Eelmisel aastal ei tulnud toetust sentigi, ehkki olümpianormi täitis Raul juba suvel. Sponsorite toetusele olevat utoopilisevõitu mõelda, sest vibulaskmine pole ei publiku- ega meediakeskne. "Kodukandimehed Järvakandist on siiski toetanud ja aru saanud, et päev pärast OM-i avamist on hilja küsida, miks Raul seal ei  marssinud," nendib isa.
Varustusega õnneks muret pole. Kuna korralik tipptasemel vibu maksab 30000 krooni - ehk kogu EOK poolt antava toetussumma - siis on leping maailmakuulsa firmaga Hoyt Raulile  nagu vesi janusele. "Olen Hoyti katselaskur, pean vibu omadustest täpselt aru andma. See-eest saan tasuta vibusid," teab Kivilo.
Viimasel treeningul jäi Raulil Eesti rekordist puudu üks silm. "Vorm on hea ja läheb järjest paremaks," kinnitab vibulaskmise olümpianormi täitnud olümpiakandidaat.

Sven Sommer